Presidendivalimised on USAs pikk ja vaevarikas üritus. Meediakära hakkab pihta juba eelmise presidendi valitsusaja poole pealt ja ei lõppe enne, kui uus riigipea ametis on. Seega ei tasu imestada, et suured debatid ja vaidlused olid juba eelmisel aastal. Vabariiklastele lõppes aasta muidugi rahulikumalt – juba uue aasta esimestel nädalatel oli selgelt näha senaator McCain’i võit elevandipartei kandidaatide seas. Demokraadid aga kulutavad kõik oma praegused jõuvarud selgitamaks, kas nende presidendikandidaadiks saab Barack Obama või Hillary Clinton.
Ühest küljest on Barack Obama väga hea valik tõestamaks ameeriklaste antirassismi ning olles ainuke noor kandidaat (46, võrreldes Clintoni 60 ja McCaini 71 eluaastaga) tooks ta Valgesse majja uusi tuuli. Lisaks oleks Obama esimene vähemuste esindaja, kes USA tuumakohvrit käsutada saaks. Tõenäoliselt suudaks ta immigratsioonipoliitika ja rassismiküsimuste puhul ära teha märksa rohkem kui teised kandidaadid, olles ise pidevalt nende probleemidega silmitsi olnud. Obama juhitud Ameerika oleks kahtlemata ühtsem, kui Bushi juhitud.
Obama kasuks on ka fakt, et demokraatide teine kandidaat, Hillary Clinton, ei ole tegelikult poliitik. Äärmiselt võimeka advokaadina laineid löönud Hillary puutus poliitikaga kokku vaid oma abikaasa, Bill Clintoni tegemiste kõrval seisjana. Alles 2000. aastal kandideeris ta esimest korda senaatoriks ning on sellest aastast alates Kongressi ülemkojas New Yorgi osariiki esindanud. Juhtivale avalikule positsioonile saamine ei nõua USA’s teatavasti aga niivõrd poliitilist talenti, kui avalikkuse poolehoidu. Seepärast on California kuberner märulistaar Arnold Schwarzenegger ja tõenäoliselt seetõttu sai senaatoriks ka Lewinsky skandaali kannatajapool Hillary.
USA ühtsus ja tugev poliitiline juhtkond pole mitte ainult Ameerika vaid ka kogu Lääne huvides. Seetõttu tundub hetkel kolmest kandidaadist sobivaim Barack Obama.
Praegused presidendivalimised on ühtlasi ka proovikivi. Juhul, kui ameeriklased pole valmis endale valima ei esimest mulatt-presidenti ega ka esimest naispresidenti, jätkub vana WASP (White (male) Anglo-Saxon Protestants) liin, mida esindab John McCain. Ta hoiab kõrgel väärtusi, mis teeks uhkeks iga sõjaväeakadeemia juhi, kuid tänapäevast Lääne ühiskonda veidi hirmutavad. Ta on veendunud Iraagi sõja pooldaja ning usub, et sõjalise jõu kasutamine Iraani suhtes oleks mõeldav. Konservatiivsuse äärmustesse kalduvana võib ta aga ameeriklaste progressitruudusele ette jääda.
Viimased uudised kinnitavad Obama edu ka superdelegaatide osas, mis oli Clintoni senine peamine trump. Nüüdseks juhib Clinton vaid 4 superdelegaadiga, samas, kui tavalisi hääleandjaid on Obamal 168 enam.
Tõde selgub esmalt augustis demokraatide konverentsil.
Lõplik tõde aga loomulikult pärast 4. novembrit, kui ameeriklaste viimsed hääled kokku loetud on.
