Euroopa Liidu kõrgeim võimuorgan on hetkel Euroopa Nõukogu. Seda juhib praeguse süsteemi järgi üks riik pool aastat, andes seejärel järje üle järgnevale. Praegu on eesistujamaa Sloveenia, poolteist aastat tagasi oli selleks meie naaber Soome ning esialgsete plaanide järgi peaks Eesti kord kätte jõudma 2018. aasta alguses.
Euroopa Nõukogu otsused ei ole küll õiguslikus mõttes ülimuslikud, kuid otsustavad reaalsuses väga palju. Näiteks võeti 1991. aastal selle istungil vastu Maastrichti leping ning 2002 aastal võeti vastu otsus liidu laienemise kohta, mis meilegi otsustavaks sai. 2007. aastal saadi valmis Lissaboni leppega, mis praegu liikmesriikidel hääletusel on. Selle leppe kohaselt asenduks vana presidentluse süsteem uuega.
Ühe muutusena saaks Euroopa Nõukogu presidendi ametikoht, mis praegu on vaid eesistujamaa riigijuhi fiktiivne lisaamet, alaliseks kahe ja poole aastase tööajaga ametikohaks. Kui suur tähtsus sellel postil tulevikus on, sõltub tõenäoliselt esimesest presidendist, kes esimesed suunad kätte näitab.
On väga võimalik, et tulevase tsentraliseeritud Euroopa Liidu ametlik riigipea ametikoht luuakse just nüüd.
Seetõttu on huvitav jälgida erinevate poliitikute püüdlusi just selle ametikoha suunas. Viimane märkimisväärne kandidaat lisandus äsja, Anders Fogh Rasmussen, Taani praegune euro-meelne peaminister küll eitab kandideerimist rahvusvahelisele ametikohale, kuid rühib sinna suunas sellest hoolimata.
Üks tuntumaid poliitikuid kes veel uuele ametile jahti peab on Suurbritannia karismaatiline endine peaminister Tony Blair, veel on nimetatud Iiri peaminstrit Bertie Ahernit ja Luksemburgi pead Jean-Claude Junckerit.
Lisaks on räägitud ka väiksema mõjukusega,kuigi meile küll lähedasematest nimedest nagu Lennart Meri sõber Rootsi välisminister Carl Bildt ja Soome president Tarja Halonen.
