Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees Jacek Saryusz-Wolski väitis, et olümpiamängude positiivset mõju Tiibeti küsimusele mõistame alles pärast spordipidustusi ning et eurooplased ei peaks arvama, et nad suudavad Hiina poliitikale mingit mõju avaldada, kui nad Valgevenegagi hakkama ei saa. See tõstatab kaks küsimust:
1) Miks peaksid positiivsed efektid ilmnema just peale olümpiat? Peking on selleks ajaks saanud oma tahtmise, olümpia edukalt läbi viimise ning edasiseks puudub tükiks ajaks motivatsioon Läänele vastu tulla.
2) “Kui Euroopa Liit ei saa hakkama Valgevene demokratiseerimisega, ei suuda see ka Hiina režiimi muuta” väitis Saryusz-Wolski.
Mis vahe on Hiinal ja Valgevenel? Valgevene poliitika sõltub väga suurel määral Venemaa poliitikast, selle siseasjadesse sekkumine võrduks Venemaa siseasjadesse sekkumisena, mida ratsionaalse poliitika tõttu Euroopa Liit väga tihti ei tee. Seega – Valgevene muutmine algab Venemaa muutmisest. Hiina on aga jõud omaette, mistõttu ka poliitika tema suhtes peaks olema erinev, iseseisev ning võrdsetele kohane.
