Poliitika 20. mai 2008.

Konkurentide naeruvääristamine näitab, et on mida karta. Esiteks tiriti Kasparovi miitingule kohale hulk kodutuid, kes kaotasid miitingu tõsiseltvõetavuse, ning seejärel tehakse avaliku esinemise ajal trikke, mis malegeeniuse naeruväärseks tegid. Mitte, et Kreml kahtlemata sellist asja oleks korraldanud, kuid heaks kiitnud küll.
Poliitiline kultuur on üks asi, millega Venemaal kõik korras pole.

Poliitika 19. mai 2008

Euroopa Liidu vajadus ühisele välispoliitikale on ilmne, kui seda ei tehta, kaob ära igasugune motiiv majandust ühisena hoida. Hoolimata iga riigi ajaloolisest erinevusest, on ühise eesmärgi nimel juba nõus oldud loobuma oma valuutast, oma riigipiiridest, nüüd tuleks leida ka need väärtused, mis välispoliitikas kogu Euroopat köidavad. Nagu Timmermans väidab, ning Saksamaa edukalt tõestab, võivad EL’i riigid muidu oma, mitte EL’i huvidest lähtuvat poliitikat ajada.

Poliitika 17. mai 2008

Ameerika Ühendriikides jätkus presidendikandidaatide vastandumine ning nagu juba viimasel ajal kombeks, siis mitte enam demokraatide siseheitluse näol vaid Obama ja McCaini vahel.
Uus vaidlus puudutab välispoliitikat, Obama püüab olla võimalikult avatud kõikidele läbirääkimistele, sealhulgas Iraaniga, samas vabariiklased eesotsas praeguse presidendiga, kes pärslaste riigi kurjuse telje osaks kuulutas, halvustavad seda poliitikat kuis jaksavad.

Slovakkia on valmis eurole üle minema juba järgmisel aastal, Balti riigid ja Poola ei ole selleks valmis kindlasti mitte enne 2010 aastat, ning Eesti tõenäoliselt mitte enne 2011.-dat.

Moskvas aetakse asju teravmeelselt.

Poliitika 16. mai 2008

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees Jacek Saryusz-Wolski väitis, et olümpiamängude positiivset mõju Tiibeti küsimusele mõistame alles pärast spordipidustusi ning et eurooplased ei peaks arvama, et nad suudavad Hiina poliitikale mingit mõju avaldada, kui nad Valgevenegagi hakkama ei saa. See tõstatab kaks küsimust:
1) Miks peaksid positiivsed efektid ilmnema just peale olümpiat? Peking on selleks ajaks saanud oma tahtmise, olümpia edukalt läbi viimise ning edasiseks puudub tükiks ajaks motivatsioon Läänele vastu tulla.

2) “Kui Euroopa Liit ei saa hakkama Valgevene demokratiseerimisega, ei suuda see ka Hiina režiimi muuta” väitis Saryusz-Wolski.
Mis vahe on Hiinal ja Valgevenel? Valgevene poliitika sõltub väga suurel määral Venemaa poliitikast, selle siseasjadesse sekkumine võrduks Venemaa siseasjadesse sekkumisena, mida ratsionaalse poliitika tõttu Euroopa Liit väga tihti ei tee. Seega – Valgevene muutmine algab Venemaa muutmisest. Hiina on aga jõud omaette, mistõttu ka poliitika tema suhtes peaks olema erinev, iseseisev ning võrdsetele kohane.

Bushi ametiaja lõpp

…päädib paljude huvitavate otsustega, millest ühena ehitatakse Afganistani uus USA vangla. See jätkab endist poliitikat. kus Ameerika Ühendriikide asutused hoiavad vange kinni väljaspool USA territooriumi, nagu ka näiteks Guantanamo Bays, mis teatavasti asub Kuubal. Tegu võib olla nimme ametiaja lõppu lükatud ebapopulaarse otsusega, millele võib veel järgnevaid tulla.

Poliitika 15. mai 2008

Tallinna päev.
Linnapea jätkab separatistlikke avaldusi.
Huvitav on see, et kogu meediaga tülli pööranud tipppoliitiku sõnu avaldatakse EPL’i rubriigis Kirev Maailm, mille viimased uudised olid päikesepatareidega töötavast rinnahoidjast ning koerte matustebüroo avamisest.
Roheliste pea Marek Strandberg tegi isegi opositsioonierakonna kohta üllatavalt ebaprofesionaalse üleskutse erakorralisteks valimisteks.

Hollandi riigipea monarh Beatrix mitmepäevane visiit Eestisse ei näita võib-olla pikaajalisi traditsioone ning eriti sooje suhteid Hollandiga, kui pigem seda, et Eestit võetakse juba endastmõistetavalt Euroopa osana. See ongi olnud meie välispoliitika peamine eesmärk viimased 17 aastat ning üks suuremaid julgeolekutagatisi, mis meil olla saab.

Vabariiklased USA’s hakkavad vargsi mõtlema alternatiivsete kandidaatide peale. Üldine mulje McCainist on kui Bushi senise poliitika jätkaja. George W. aga teatavasti ei ole just populaarseim inimene Ameerikas, mistõttu McCaini toetamine võib kaasa tuua demokraatide võidu. Samas, kui oleks ruumi veel alternatiivsele kandidaadile, tuleks see kohe teatavaks teha.
Teatavasti on praegu veel vabariiklaste presidendiks pürgimas libertaar Ron Paul (pildil), kes oleks poliitilises mõttes Bushi vastand, kuid tema toetusprotsendid on erakordselt madalad, muutes ta võidu matemaatiliselt võimatuks. Lisaks on avaldanud soovi presidendiralliga ühineda veel paar vähem tuntud poliitikut.
Esialgu pole aga avalikult ühtegi märki McCaini tulevase võidu kahtluse alla seadmiseks vabariiklaste kongressil septembris.

Poliitika 12. mai 2008

Mart Laar avaldas esmaspäevases Postimehes palju uusi plaane ja nägemusi, mis kattusid tema eelnevate väljaütlemiste ning Pärnus koostatud ettepanekutega.
Huvitav nüanss selle juures on, et kui Laar rääkis paljudest tähtsatest reformidest nagu omavalitsuste arvu vähendamine ning eriti mõjusana tunduvast plaanist minna juba 2011. üle eurole, ei olnud need meedia silmis suured uudised. Isegi kogu avaliku sektori palkade külmutamine 2011. aastani ei saanud nii palju uudispinda kui osa sellest, riigikogulaste palga külmutamine.
Riigikogulaste palga külmutamine on tegelikkuses väga odav populistlik trikk. Esiteks, nagu Ain Seppik juba ka viitas, juhul kui majanduskriisi tingimustes peaks Eesti keskmine palk hoopis langustendentsi näitama, jääksid Riigikogule alles praegused majanduse tipphetkest inspireeritud palgad. Tõenäoliselt siiski keskmine palk ei lange vaid tõuseb edaspidi lihtsalt aeglasemalt, jättes palkade külmutamisest tuleneva kulu minimaalseks. Ehk oli populism ka Ain Seppiku poolt välja käidu.
Teisest küljest on selle aasta vabariigi aastapäevast käinud suur ristisõda riigikogulaste palgatõusu vastu, mida on vedanud ajalehed Postimees ning Eesti Ekspress. Andes nüüd järgi oma palgatõusu pealt, võidavad valitsusparteid populaarsust tagasi. Käik oleks odav, kuna tegelikkuses parlamendisaadikud eriliselt midagi ei kaotaks, kuid oma palga külmutamise varjus on tõenäoline, et jäetakse ülejäänud avaliku sektori palgad külmutamata.
Hoolimata sellest, et viimati nimetatud käik tõrjuks inflatsiooni ning piiraks riigieelarve kulusid suurel määral, oleks see poliitiliselt tohutult ebapopulaarne tegu, kümned tuhanded avalikus teenistuses olevad ametnikud oleks rahulolematud ning seetõttu on lihtsam tuua “ohver” oma palga näol, kui teha ebapopulaarseid, kuid ääretult vajalikke samme.
Juhul, kui avaliku sektori palku praegu ei külmutata võib minna nii, nagu Mart Laar oma artikli lõpus ennustas:

“Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta.”

Juhul, kui Reformierakond IRL’i ettepanekuist vaid populistlikuma poole ära kasutab, võib just nõnda ka juhtuda.

Poliitika 11. mai 2008

Ameerikas tegi Clinton ka emadepäeval meeleheitlikku tööd, pääsemaks autsaideri rollist, kuhu Obama teda vägisi suruda üritab.

Serbias toimusid parlamendivalimised, kus enim hääli sai EL’i meelne Tadic’i blokk. Valitsuse moodustamiseks peab too aga kaasama ühe kolmest eelnevast valitsusparteist, mis tõotab olla tagurlik samm. Nii või teisiti, praegune Serbia president Tadic (pildil Putini kõrval), kelle moodustatud euroopameelne koalitsioon valimisvõidu võttis on selgelt rõhutanud, et nad ei tunnusta Kosovo eraldumist.
Head uudised on valimistulemused Euroopa Liidule, kuna nendest valimistest võib hakata pikk tee kogu Balkani Liiduga ühendamiseks. Lisaks vähendab EL’i meelne valitsus õigeuskliku Serbia sõltuvust Venemaast.

Eestis kogus IRL jõudu, et tulla välja tänase avaldusega riigikogulaste palkade kohta, millest pikemalt hiljem.

Clinton taandumas?

Viimased paar kuud on Barack Obama demokraatide valimisheitluses ohje enda käes hoidnud, mistõttu kuulub vähemasti moraalne võit temale.
Väga palju diskussioone on tekitanud kahe tugeva demokraadist kandidaadi sõelalejäämine, see võib tekitada ühe kahest efektist:

1) Demokraatide meediakajastus on pea valimisteni märka kõrgem, kui vabariiklaste oma, muutes seega nende kandidaadi võiduvõimaluse märksa suuremaks.

2) Kuna kogu demokraatide energia kulub parima kandidaadi välja selgitamisele, on vahetult enne valimisi üks kindla kuvandiga vabariiklasest kandidaat (McCain) ja üks, kelle vastu on pool demokraatide valijaskonnast ning kogu vabariiklaste oma (Obama/Clinton), mistõttu võib järgneda “kolmas Bushi ametiaeg”.

Viimase variandi teostumise vastu on ka Demokraatliku Partei siseselt kaalutud ühe kandidaadi enneaegset tagasitõmbamist presidendikampaaniast.
Viimane uudis NY Timesilt väidab, et Obama on hakanud juba McCainiga osariike jagama, selle asemel, et Clintoni vastu väidelda (viidates kaudselt tolle võimalikule tagasitõmbumisele).

Arvamus: Kuhu jõuavad USA presidendivalimised?

Presidendivalimised on USAs pikk ja vaevarikas üritus. Meediakära hakkab pihta juba eelmise presidendi valitsusaja poole pealt ja ei lõppe enne, kui uus riigipea ametis on. Seega ei tasu imestada, et suured debatid ja vaidlused olid juba eelmisel aastal. Vabariiklastele lõppes aasta muidugi rahulikumalt – juba uue aasta esimestel nädalatel oli selgelt näha senaator McCain’i võit elevandipartei kandidaatide seas. Demokraadid aga kulutavad kõik oma praegused jõuvarud selgitamaks, kas nende presidendikandidaadiks saab Barack Obama või Hillary Clinton.
Ühest küljest on Barack Obama väga hea valik tõestamaks ameeriklaste antirassismi ning olles ainuke noor kandidaat (46, võrreldes Clintoni 60 ja McCaini 71 eluaastaga) tooks ta Valgesse majja uusi tuuli. Lisaks oleks Obama esimene vähemuste esindaja, kes USA tuumakohvrit käsutada saaks. Tõenäoliselt suudaks ta immigratsioonipoliitika ja rassismiküsimuste puhul ära teha märksa rohkem kui teised kandidaadid, olles ise pidevalt nende probleemidega silmitsi olnud. Obama juhitud Ameerika oleks kahtlemata ühtsem, kui Bushi juhitud.
Obama kasuks on ka fakt, et demokraatide teine kandidaat, Hillary Clinton, ei ole tegelikult poliitik. Äärmiselt võimeka advokaadina laineid löönud Hillary puutus poliitikaga kokku vaid oma abikaasa, Bill Clintoni tegemiste kõrval seisjana. Alles 2000. aastal kandideeris ta esimest korda senaatoriks ning on sellest aastast alates Kongressi ülemkojas New Yorgi osariiki esindanud. Juhtivale avalikule positsioonile saamine ei nõua USA’s teatavasti aga niivõrd poliitilist talenti, kui avalikkuse poolehoidu. Seepärast on California kuberner märulistaar Arnold Schwarzenegger ja tõenäoliselt seetõttu sai senaatoriks ka Lewinsky skandaali kannatajapool Hillary.
USA ühtsus ja tugev poliitiline juhtkond pole mitte ainult Ameerika vaid ka kogu Lääne huvides. Seetõttu tundub hetkel kolmest kandidaadist sobivaim Barack Obama.

Praegused presidendivalimised on ühtlasi ka proovikivi. Juhul, kui ameeriklased pole valmis endale valima ei esimest mulatt-presidenti ega ka esimest naispresidenti, jätkub vana WASP (White (male) Anglo-Saxon Protestants) liin, mida esindab John McCain. Ta hoiab kõrgel väärtusi, mis teeks uhkeks iga sõjaväeakadeemia juhi, kuid tänapäevast Lääne ühiskonda veidi hirmutavad. Ta on veendunud Iraagi sõja pooldaja ning usub, et sõjalise jõu kasutamine Iraani suhtes oleks mõeldav. Konservatiivsuse äärmustesse kalduvana võib ta aga ameeriklaste progressitruudusele ette jääda.

Viimased uudised kinnitavad Obama edu ka superdelegaatide osas, mis oli Clintoni senine peamine trump. Nüüdseks juhib Clinton vaid 4 superdelegaadiga, samas, kui tavalisi hääleandjaid on Obamal 168 enam.
Tõde selgub esmalt augustis demokraatide konverentsil.
Lõplik tõde aga loomulikult pärast 4. novembrit, kui ameeriklaste viimsed hääled kokku loetud on.