Poola küsimus

Poola on minu kujutluses olnud alati tükk pikka teed, mida mööda Euroopasse sõidetakse. Seal on isepäine välispoliitika ja oli kaksivendadest president ja peaminister.
Poola on olnud koos Leeduga võimas jõud Euroopas ning Poolat on jagatud õige mitu korda. Pole ime, et II ms eelõhtul valdas seda riiki sügav umbusk Venemaa (Nõukogude Liidu) ja Saksamaa vastu, sest sarnaselt eestlaste (või leedukatega) oli ka neil turjal aastasadu võõrast võimu.
Poola oli samas ka eriline.
Hoolimata nende ratsaväest, mida kummalisel kombel ikka veel alles hoiti, oli Poola sõjaliselt üks tugevamaid jõude II ms eelses Euroopas.
Kõik ajalootunnid, kus on räägitud II ms algusest, on minu jaoks läbitud suure Poola reetmise tähe all. Kus MRP ei tähendanud lõppu mitte ainult Balti riikidele, vaid ennekõike Poolale, mis rebiti lõhki ning hävitati ulatuses, mida Eesti-Läti küüditamistega suuresti võrrelda ei kannata.
Äsja kinolinadel jooksnud Katõn näitab vaid osa julmustest, mis selle riigi elanikega korda saadeti. Kuivõrd tegevus kahe riigi poolt allutatud Poolas on halvasti dokumenteeritud ning kõike sellest veel ei teatagi, pakub see uurijatele endiselt huvi.
Millest ajalootundides kuigi palju räägitud ei ole, on Poola edasine saatus. Kui liitlased asusid sõtta (mis sest, et see oli Phoney War), tegid nad seda solidaarsusest Poola riigi vastu. Kuigi kogu sõja vältel oli Poola üks suuremaid sõjalisi jõude Saksamaa vastu (suuruselt neljas NSVLi, USA ja brittide järel), ei lubatud neile sõja lõppedes isegi iseseisvat riiki.
Asi ei olnud siiski nii must-valge. Britid tegid isegi hüpoteetilise plaani NSVL’i ründamiseks, kuid USA toetuse taandumine ei lubanud neil selle täide viimist isegi kaaluda. Seega jäi Poola Nõukogude Liidu mõjupiirkonda ning Poola võitlused jäid tähelepanuta. Võimalik, et Poola reetmine oli ka põhjuseid, miks peale Külma Sõja puhkemist USA Balti riikide ja Poola iseseisvust siiski tunnustas, omades ajaloolist võlga, kohustus ta end sellest välja ostma.
Poola umbusk Euroopa Liitu ning NATO’sse, mille liikmed nad ise küll on, on aga ajalooliselt mõistetav.

White House Correspondents’ dinner

Kord aastas toimub Washington D.C.-s üritus nimega White House Correspondents’ dinner. Hakkasin seda jälgima alles mõni aeg tagasi. Ühendriikide riigipea teeb nalja ja laseb enda üle nalja teha. Naljategijad on loomulikult lavatagused kirjutajad, kuid siiski. Tuletab meelde anektooti Stalini ja Trumaniga:

Stalin ja Truman vaidlevad, kus on rohkem vabadust, kas NSVL-s või USA-s. Truman: “USA-s võib igaüks minna Valge Maja ette ja hüüda “Maha Truman!”" Stalin: “Ka meil võib igaüks minna Punasele väljakule ja hüüda “Maha Truman!”

Eestis võiks taoline asi kahtlemata poliitikat rahvale lähemale tuua. Me pole küll suurem asi stand-up comedy rahvus, kuid kord aastas saaks ikka mõrudalt või irooniaga üksteisele ära panna. See meile ju meeldib.
Jälgisin seda Youtube vahendusel, ning leidsin, et ilmselt ongi demokraatia võimalik vaid sellistes riikides, mis sõja ajal lubavad otseülekandega kajastada selliseid nägemusi presidendist:

Tõsi, järgmisel aastal Colberti ei kutsutud.
Teda võib näha see-eest www.comedycentral.com
Sellel aastal oli esimest korda Obama selles ametis. Tema huumor oli küll lame, aga see on populaarsuse hind:

Üle paari minuti kuulata ei tasu.
Täiesti võrreldamatu Bushi eneseirooniaga:

Lõpuni vaadatav.

Veel:
Mitte küll WHCD-ga seotud: