Poola on minu kujutluses olnud alati tükk pikka teed, mida mööda Euroopasse sõidetakse. Seal on isepäine välispoliitika ja oli kaksivendadest president ja peaminister.
Poola on olnud koos Leeduga võimas jõud Euroopas ning Poolat on jagatud õige mitu korda. Pole ime, et II ms eelõhtul valdas seda riiki sügav umbusk Venemaa (Nõukogude Liidu) ja Saksamaa vastu, sest sarnaselt eestlaste (või leedukatega) oli ka neil turjal aastasadu võõrast võimu.
Poola oli samas ka eriline.
Hoolimata nende ratsaväest, mida kummalisel kombel ikka veel alles hoiti, oli Poola sõjaliselt üks tugevamaid jõude II ms eelses Euroopas.
Kõik ajalootunnid, kus on räägitud II ms algusest, on minu jaoks läbitud suure Poola reetmise tähe all. Kus MRP ei tähendanud lõppu mitte ainult Balti riikidele, vaid ennekõike Poolale, mis rebiti lõhki ning hävitati ulatuses, mida Eesti-Läti küüditamistega suuresti võrrelda ei kannata.
Äsja kinolinadel jooksnud Katõn näitab vaid osa julmustest, mis selle riigi elanikega korda saadeti. Kuivõrd tegevus kahe riigi poolt allutatud Poolas on halvasti dokumenteeritud ning kõike sellest veel ei teatagi, pakub see uurijatele endiselt huvi.
Millest ajalootundides kuigi palju räägitud ei ole, on Poola edasine saatus. Kui liitlased asusid sõtta (mis sest, et see oli Phoney War), tegid nad seda solidaarsusest Poola riigi vastu. Kuigi kogu sõja vältel oli Poola üks suuremaid sõjalisi jõude Saksamaa vastu (suuruselt neljas NSVLi, USA ja brittide järel), ei lubatud neile sõja lõppedes isegi iseseisvat riiki.
Asi ei olnud siiski nii must-valge. Britid tegid isegi hüpoteetilise plaani NSVL’i ründamiseks, kuid USA toetuse taandumine ei lubanud neil selle täide viimist isegi kaaluda. Seega jäi Poola Nõukogude Liidu mõjupiirkonda ning Poola võitlused jäid tähelepanuta. Võimalik, et Poola reetmine oli ka põhjuseid, miks peale Külma Sõja puhkemist USA Balti riikide ja Poola iseseisvust siiski tunnustas, omades ajaloolist võlga, kohustus ta end sellest välja ostma.
Poola umbusk Euroopa Liitu ning NATO’sse, mille liikmed nad ise küll on, on aga ajalooliselt mõistetav.

Kord aastas toimub Washington D.C.-s üritus nimega White House Correspondents’ dinner. Hakkasin seda jälgima alles mõni aeg tagasi. Ühendriikide riigipea teeb nalja ja laseb enda üle nalja teha. Naljategijad on loomulikult lavatagused kirjutajad, kuid siiski. Tuletab meelde anektooti Stalini ja Trumaniga:

Stalin ja Truman vaidlevad, kus on rohkem vabadust, kas NSVL-s või USA-s. Truman: “USA-s võib igaüks minna Valge Maja ette ja hüüda “Maha Truman!”" Stalin: “Ka meil võib igaüks minna Punasele väljakule ja hüüda “Maha Truman!”

Eestis võiks taoline asi kahtlemata poliitikat rahvale lähemale tuua. Me pole küll suurem asi stand-up comedy rahvus, kuid kord aastas saaks ikka mõrudalt või irooniaga üksteisele ära panna. See meile ju meeldib.
Jälgisin seda Youtube vahendusel, ning leidsin, et ilmselt ongi demokraatia võimalik vaid sellistes riikides, mis sõja ajal lubavad otseülekandega kajastada selliseid nägemusi presidendist:

Tõsi, järgmisel aastal Colberti ei kutsutud.
Teda võib näha see-eest www.comedycentral.com
Sellel aastal oli esimest korda Obama selles ametis. Tema huumor oli küll lame, aga see on populaarsuse hind:

Üle paari minuti kuulata ei tasu.
Täiesti võrreldamatu Bushi eneseirooniaga:

Lõpuni vaadatav.

Veel:
Mitte küll WHCD-ga seotud:

Konkurentide naeruvääristamine näitab, et on mida karta. Esiteks tiriti Kasparovi miitingule kohale hulk kodutuid, kes kaotasid miitingu tõsiseltvõetavuse, ning seejärel tehakse avaliku esinemise ajal trikke, mis malegeeniuse naeruväärseks tegid. Mitte, et Kreml kahtlemata sellist asja oleks korraldanud, kuid heaks kiitnud küll.
Poliitiline kultuur on üks asi, millega Venemaal kõik korras pole.

Euroopa Liidu vajadus ühisele välispoliitikale on ilmne, kui seda ei tehta, kaob ära igasugune motiiv majandust ühisena hoida. Hoolimata iga riigi ajaloolisest erinevusest, on ühise eesmärgi nimel juba nõus oldud loobuma oma valuutast, oma riigipiiridest, nüüd tuleks leida ka need väärtused, mis välispoliitikas kogu Euroopat köidavad. Nagu Timmermans väidab, ning Saksamaa edukalt tõestab, võivad EL’i riigid muidu oma, mitte EL’i huvidest lähtuvat poliitikat ajada.

Gruusia:

1) võib saada Tbilisi-Tallinn lennuliini
2) on väidetavalt sõja eel Venemaaga
3) on reaalselt parlamendivalimiste eel

Eesti Päevaleht:

1) Peaks Heiki Suurkase vallandama rahutuste õhutamise, poliitilise ebakorrektsuse, ebaprofessionaalsuse ning faktipuuduliku lahmimise tõttu. Mis oli sellel toimetajal mõttes, kes sellise loo esilehele lasi? Hommikul esimene mõte seda artliklit lugedes oli et EPL tunneb lugejakirjadest puudust ja otsustas veidi ärevust tekitada. Ja ennäe imet, õhtuks oligi 540 kommentaari kirjas. Uskumatult halb.

Ameerika Ühendriikides jätkus presidendikandidaatide vastandumine ning nagu juba viimasel ajal kombeks, siis mitte enam demokraatide siseheitluse näol vaid Obama ja McCaini vahel.
Uus vaidlus puudutab välispoliitikat, Obama püüab olla võimalikult avatud kõikidele läbirääkimistele, sealhulgas Iraaniga, samas vabariiklased eesotsas praeguse presidendiga, kes pärslaste riigi kurjuse telje osaks kuulutas, halvustavad seda poliitikat kuis jaksavad.

Slovakkia on valmis eurole üle minema juba järgmisel aastal, Balti riigid ja Poola ei ole selleks valmis kindlasti mitte enne 2010 aastat, ning Eesti tõenäoliselt mitte enne 2011.-dat.

Moskvas aetakse asju teravmeelselt.

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees Jacek Saryusz-Wolski väitis, et olümpiamängude positiivset mõju Tiibeti küsimusele mõistame alles pärast spordipidustusi ning et eurooplased ei peaks arvama, et nad suudavad Hiina poliitikale mingit mõju avaldada, kui nad Valgevenegagi hakkama ei saa. See tõstatab kaks küsimust:
1) Miks peaksid positiivsed efektid ilmnema just peale olümpiat? Peking on selleks ajaks saanud oma tahtmise, olümpia edukalt läbi viimise ning edasiseks puudub tükiks ajaks motivatsioon Läänele vastu tulla.

2) “Kui Euroopa Liit ei saa hakkama Valgevene demokratiseerimisega, ei suuda see ka Hiina režiimi muuta” väitis Saryusz-Wolski.
Mis vahe on Hiinal ja Valgevenel? Valgevene poliitika sõltub väga suurel määral Venemaa poliitikast, selle siseasjadesse sekkumine võrduks Venemaa siseasjadesse sekkumisena, mida ratsionaalse poliitika tõttu Euroopa Liit väga tihti ei tee. Seega – Valgevene muutmine algab Venemaa muutmisest. Hiina on aga jõud omaette, mistõttu ka poliitika tema suhtes peaks olema erinev, iseseisev ning võrdsetele kohane.

…päädib paljude huvitavate otsustega, millest ühena ehitatakse Afganistani uus USA vangla. See jätkab endist poliitikat. kus Ameerika Ühendriikide asutused hoiavad vange kinni väljaspool USA territooriumi, nagu ka näiteks Guantanamo Bays, mis teatavasti asub Kuubal. Tegu võib olla nimme ametiaja lõppu lükatud ebapopulaarse otsusega, millele võib veel järgnevaid tulla.

Tallinna päev.
Linnapea jätkab separatistlikke avaldusi.
Huvitav on see, et kogu meediaga tülli pööranud tipppoliitiku sõnu avaldatakse EPL’i rubriigis Kirev Maailm, mille viimased uudised olid päikesepatareidega töötavast rinnahoidjast ning koerte matustebüroo avamisest.
Roheliste pea Marek Strandberg tegi isegi opositsioonierakonna kohta üllatavalt ebaprofesionaalse üleskutse erakorralisteks valimisteks.

Hollandi riigipea monarh Beatrix mitmepäevane visiit Eestisse ei näita võib-olla pikaajalisi traditsioone ning eriti sooje suhteid Hollandiga, kui pigem seda, et Eestit võetakse juba endastmõistetavalt Euroopa osana. See ongi olnud meie välispoliitika peamine eesmärk viimased 17 aastat ning üks suuremaid julgeolekutagatisi, mis meil olla saab.

Vabariiklased USA’s hakkavad vargsi mõtlema alternatiivsete kandidaatide peale. Üldine mulje McCainist on kui Bushi senise poliitika jätkaja. George W. aga teatavasti ei ole just populaarseim inimene Ameerikas, mistõttu McCaini toetamine võib kaasa tuua demokraatide võidu. Samas, kui oleks ruumi veel alternatiivsele kandidaadile, tuleks see kohe teatavaks teha.
Teatavasti on praegu veel vabariiklaste presidendiks pürgimas libertaar Ron Paul (pildil), kes oleks poliitilises mõttes Bushi vastand, kuid tema toetusprotsendid on erakordselt madalad, muutes ta võidu matemaatiliselt võimatuks. Lisaks on avaldanud soovi presidendiralliga ühineda veel paar vähem tuntud poliitikut.
Esialgu pole aga avalikult ühtegi märki McCaini tulevase võidu kahtluse alla seadmiseks vabariiklaste kongressil septembris.

Clintoni võit teisipäeval viis endise demokraatide kandidaadi John Edwardsi avalikult Obamat toetama.
Tundub, et demokraatide sisepinged kruvitakse aina üles.
Aina rohkem hakkab näima, et demokraadid ei jäta oma kandidaadi selgumist augustivalimiste hooleks.