Poliitika 13. mai 2008

Hillary Clinton võitis valimised West Virginias, kuid proportsionaalse valimissüsteemi tõttu ei saavutanud ta küllaldast edu Obamale konkurentsi pakkumiseks.
2021 otsustavaks hääleks on Clintonil ligi 300 ja Obamal ligi 150 valijameest puudu, mis annab viimasele suure eelise. Samas lubas Clinton siiski lõpuni vastu pidada, tulgu siis võit või kaotus.
Kuid mida muud saanukski ta öelda…

Poliitika 12. mai 2008

Mart Laar avaldas esmaspäevases Postimehes palju uusi plaane ja nägemusi, mis kattusid tema eelnevate väljaütlemiste ning Pärnus koostatud ettepanekutega.
Huvitav nüanss selle juures on, et kui Laar rääkis paljudest tähtsatest reformidest nagu omavalitsuste arvu vähendamine ning eriti mõjusana tunduvast plaanist minna juba 2011. üle eurole, ei olnud need meedia silmis suured uudised. Isegi kogu avaliku sektori palkade külmutamine 2011. aastani ei saanud nii palju uudispinda kui osa sellest, riigikogulaste palga külmutamine.
Riigikogulaste palga külmutamine on tegelikkuses väga odav populistlik trikk. Esiteks, nagu Ain Seppik juba ka viitas, juhul kui majanduskriisi tingimustes peaks Eesti keskmine palk hoopis langustendentsi näitama, jääksid Riigikogule alles praegused majanduse tipphetkest inspireeritud palgad. Tõenäoliselt siiski keskmine palk ei lange vaid tõuseb edaspidi lihtsalt aeglasemalt, jättes palkade külmutamisest tuleneva kulu minimaalseks. Ehk oli populism ka Ain Seppiku poolt välja käidu.
Teisest küljest on selle aasta vabariigi aastapäevast käinud suur ristisõda riigikogulaste palgatõusu vastu, mida on vedanud ajalehed Postimees ning Eesti Ekspress. Andes nüüd järgi oma palgatõusu pealt, võidavad valitsusparteid populaarsust tagasi. Käik oleks odav, kuna tegelikkuses parlamendisaadikud eriliselt midagi ei kaotaks, kuid oma palga külmutamise varjus on tõenäoline, et jäetakse ülejäänud avaliku sektori palgad külmutamata.
Hoolimata sellest, et viimati nimetatud käik tõrjuks inflatsiooni ning piiraks riigieelarve kulusid suurel määral, oleks see poliitiliselt tohutult ebapopulaarne tegu, kümned tuhanded avalikus teenistuses olevad ametnikud oleks rahulolematud ning seetõttu on lihtsam tuua “ohver” oma palga näol, kui teha ebapopulaarseid, kuid ääretult vajalikke samme.
Juhul, kui avaliku sektori palku praegu ei külmutata võib minna nii, nagu Mart Laar oma artikli lõpus ennustas:

“Loomulikult võib üritada pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ning vaikselt edasi elada. Esialgu ei juhtukski ilmselt midagi erilist, kuidagi tiksuks meie majandus endiselt edasi.

Peagi siseneks Eesti aga pikemasse stagnatsiooni, mis iseloomustab mõnda teist Euroopa Liidu uut liikmesriiki ning mis Portugali kogemuse kohaselt võib üsna pikka aega kesta.”

Juhul, kui Reformierakond IRL’i ettepanekuist vaid populistlikuma poole ära kasutab, võib just nõnda ka juhtuda.

Poliitika 11. mai 2008

Ameerikas tegi Clinton ka emadepäeval meeleheitlikku tööd, pääsemaks autsaideri rollist, kuhu Obama teda vägisi suruda üritab.

Serbias toimusid parlamendivalimised, kus enim hääli sai EL’i meelne Tadic’i blokk. Valitsuse moodustamiseks peab too aga kaasama ühe kolmest eelnevast valitsusparteist, mis tõotab olla tagurlik samm. Nii või teisiti, praegune Serbia president Tadic (pildil Putini kõrval), kelle moodustatud euroopameelne koalitsioon valimisvõidu võttis on selgelt rõhutanud, et nad ei tunnusta Kosovo eraldumist.
Head uudised on valimistulemused Euroopa Liidule, kuna nendest valimistest võib hakata pikk tee kogu Balkani Liiduga ühendamiseks. Lisaks vähendab EL’i meelne valitsus õigeuskliku Serbia sõltuvust Venemaast.

Eestis kogus IRL jõudu, et tulla välja tänase avaldusega riigikogulaste palkade kohta, millest pikemalt hiljem.

Euroopa Nõukogu presidendikandidaadid

Euroopa Liidu kõrgeim võimuorgan on hetkel Euroopa Nõukogu. Seda juhib praeguse süsteemi järgi üks riik pool aastat, andes seejärel järje üle järgnevale. Praegu on eesistujamaa Sloveenia, poolteist aastat tagasi oli selleks meie naaber Soome ning esialgsete plaanide järgi peaks Eesti kord kätte jõudma 2018. aasta alguses.
Euroopa Nõukogu otsused ei ole küll õiguslikus mõttes ülimuslikud, kuid otsustavad reaalsuses väga palju. Näiteks võeti 1991. aastal selle istungil vastu Maastrichti leping ning 2002 aastal võeti vastu otsus liidu laienemise kohta, mis meilegi otsustavaks sai. 2007. aastal saadi valmis Lissaboni leppega, mis praegu liikmesriikidel hääletusel on. Selle leppe kohaselt asenduks vana presidentluse süsteem uuega.
Ühe muutusena saaks Euroopa Nõukogu presidendi ametikoht, mis praegu on vaid eesistujamaa riigijuhi fiktiivne lisaamet, alaliseks kahe ja poole aastase tööajaga ametikohaks. Kui suur tähtsus sellel postil tulevikus on, sõltub tõenäoliselt esimesest presidendist, kes esimesed suunad kätte näitab.
On väga võimalik, et tulevase tsentraliseeritud Euroopa Liidu ametlik riigipea ametikoht luuakse just nüüd.
Seetõttu on huvitav jälgida erinevate poliitikute püüdlusi just selle ametikoha suunas. Viimane märkimisväärne kandidaat lisandus äsja, Anders Fogh Rasmussen, Taani praegune euro-meelne peaminister küll eitab kandideerimist rahvusvahelisele ametikohale, kuid rühib sinna suunas sellest hoolimata.
Üks tuntumaid poliitikuid kes veel uuele ametile jahti peab on Suurbritannia karismaatiline endine peaminister Tony Blair, veel on nimetatud Iiri peaminstrit Bertie Ahernit ja Luksemburgi pead Jean-Claude Junckerit.
Lisaks on räägitud ka väiksema mõjukusega,kuigi meile küll lähedasematest nimedest nagu Lennart Meri sõber Rootsi välisminister Carl Bildt ja Soome president Tarja Halonen.

Clinton taandumas?

Viimased paar kuud on Barack Obama demokraatide valimisheitluses ohje enda käes hoidnud, mistõttu kuulub vähemasti moraalne võit temale.
Väga palju diskussioone on tekitanud kahe tugeva demokraadist kandidaadi sõelalejäämine, see võib tekitada ühe kahest efektist:

1) Demokraatide meediakajastus on pea valimisteni märka kõrgem, kui vabariiklaste oma, muutes seega nende kandidaadi võiduvõimaluse märksa suuremaks.

2) Kuna kogu demokraatide energia kulub parima kandidaadi välja selgitamisele, on vahetult enne valimisi üks kindla kuvandiga vabariiklasest kandidaat (McCain) ja üks, kelle vastu on pool demokraatide valijaskonnast ning kogu vabariiklaste oma (Obama/Clinton), mistõttu võib järgneda “kolmas Bushi ametiaeg”.

Viimase variandi teostumise vastu on ka Demokraatliku Partei siseselt kaalutud ühe kandidaadi enneaegset tagasitõmbamist presidendikampaaniast.
Viimane uudis NY Timesilt väidab, et Obama on hakanud juba McCainiga osariike jagama, selle asemel, et Clintoni vastu väidelda (viidates kaudselt tolle võimalikule tagasitõmbumisele).

Poliitika 10. mai 2008

Viimasel ajal on märgata ühte populistlikku tendentsi – valitsuses istuvad erakonnad tulevad välja suurejooneliste ettepanekute ja plaanidega, aga mitte Stenbocki kuluaarides vaid hoopis oma erakonna pressikonverentsidel.
Üks näide on Mart Laari soovitus koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud kokkulepetest taganemiseks. See pressiteade jõudis meediani vahetult peale Pärnu raekojas toimunut IRL’i volikogu istungit.
Kas poleks parem toon sellised mõtted enne koalitsioonis läbi rääkida?
Valik oli seda huvitavam, et valimislubadustest taganemine pole just kõige populaarsem tegu, mistõttu IRL kas:
a) on sattunud Reformierakonna surve alla, võttes negatiivse meedialöögi enda peale
b) rõhub just nimelt Reformierakonna liialt suurtele lubatustele, püüdes neilt valijaid endale meelitada
Nii või teisiti pole see esimene kord, kui koalitsioonipartnerid asju meedia kaudu ajavad, mistõttu koalitsiooni jätkusuutlikus muutub aina küsitavamaks.
Õnneks või kahjuks pole praegu ei IRL-il ega Reformierakonnal sobivaid partnereid võtta, arvestades IRL’i põhimõttelist ja Reformi äsjast vastasseisu Keskerakonnale. Seetõttu võib esialgu loota majanduskriisi lahendamist veel selle koalitsiooni raames.

Arvamus: Kuhu jõuavad USA presidendivalimised?

Presidendivalimised on USAs pikk ja vaevarikas üritus. Meediakära hakkab pihta juba eelmise presidendi valitsusaja poole pealt ja ei lõppe enne, kui uus riigipea ametis on. Seega ei tasu imestada, et suured debatid ja vaidlused olid juba eelmisel aastal. Vabariiklastele lõppes aasta muidugi rahulikumalt – juba uue aasta esimestel nädalatel oli selgelt näha senaator McCain’i võit elevandipartei kandidaatide seas. Demokraadid aga kulutavad kõik oma praegused jõuvarud selgitamaks, kas nende presidendikandidaadiks saab Barack Obama või Hillary Clinton.
Ühest küljest on Barack Obama väga hea valik tõestamaks ameeriklaste antirassismi ning olles ainuke noor kandidaat (46, võrreldes Clintoni 60 ja McCaini 71 eluaastaga) tooks ta Valgesse majja uusi tuuli. Lisaks oleks Obama esimene vähemuste esindaja, kes USA tuumakohvrit käsutada saaks. Tõenäoliselt suudaks ta immigratsioonipoliitika ja rassismiküsimuste puhul ära teha märksa rohkem kui teised kandidaadid, olles ise pidevalt nende probleemidega silmitsi olnud. Obama juhitud Ameerika oleks kahtlemata ühtsem, kui Bushi juhitud.
Obama kasuks on ka fakt, et demokraatide teine kandidaat, Hillary Clinton, ei ole tegelikult poliitik. Äärmiselt võimeka advokaadina laineid löönud Hillary puutus poliitikaga kokku vaid oma abikaasa, Bill Clintoni tegemiste kõrval seisjana. Alles 2000. aastal kandideeris ta esimest korda senaatoriks ning on sellest aastast alates Kongressi ülemkojas New Yorgi osariiki esindanud. Juhtivale avalikule positsioonile saamine ei nõua USA’s teatavasti aga niivõrd poliitilist talenti, kui avalikkuse poolehoidu. Seepärast on California kuberner märulistaar Arnold Schwarzenegger ja tõenäoliselt seetõttu sai senaatoriks ka Lewinsky skandaali kannatajapool Hillary.
USA ühtsus ja tugev poliitiline juhtkond pole mitte ainult Ameerika vaid ka kogu Lääne huvides. Seetõttu tundub hetkel kolmest kandidaadist sobivaim Barack Obama.

Praegused presidendivalimised on ühtlasi ka proovikivi. Juhul, kui ameeriklased pole valmis endale valima ei esimest mulatt-presidenti ega ka esimest naispresidenti, jätkub vana WASP (White (male) Anglo-Saxon Protestants) liin, mida esindab John McCain. Ta hoiab kõrgel väärtusi, mis teeks uhkeks iga sõjaväeakadeemia juhi, kuid tänapäevast Lääne ühiskonda veidi hirmutavad. Ta on veendunud Iraagi sõja pooldaja ning usub, et sõjalise jõu kasutamine Iraani suhtes oleks mõeldav. Konservatiivsuse äärmustesse kalduvana võib ta aga ameeriklaste progressitruudusele ette jääda.

Viimased uudised kinnitavad Obama edu ka superdelegaatide osas, mis oli Clintoni senine peamine trump. Nüüdseks juhib Clinton vaid 4 superdelegaadiga, samas, kui tavalisi hääleandjaid on Obamal 168 enam.
Tõde selgub esmalt augustis demokraatide konverentsil.
Lõplik tõde aga loomulikult pärast 4. novembrit, kui ameeriklaste viimsed hääled kokku loetud on.

Poliitika 9.mai 2008

Esiteks on täna Isamaasõja võiduaastapäev.
Tundub, et Venemaa välispoliitika ei näe esialgu enam Eestis meeleavaldusi ette, igatahes olid aprillirahutuste aastapäevad rahulikud ja nii ka täna, Narvas toodi nõukogude lipp küll välja, kuid muidu oli kõik tibens-tobens.
http://www.postimees.ee/090508/esileht/siseuudised/329466.php
Kurb uudis on, et välisministeerium peab võtma tagasi kõik saatkonnaehituseplaanid.

Teiseks,
Ameerikas oodatakse demokraatide omavahelise arveteklaarimise lõppu. Kummagi kandidaadi võidu puhul saaks keskenduda parteide, mitte kandidaatide vahelisele võitlusele.
http://www.msnbc.msn.com/id/24264458/

Kolmandaks,
Venelased:
1) Laiasid paraadil oma sõjatehnikaga
http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/7391537.stm
2) Said ametlikult vana peaministri taas ametisse
3) Saatsid solidaarsusest ameeriklaste vastu kaks jänki-atašeed koju tagasi.
http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/7390499.stm